Kiri sellele, kellelt keegi ei küsinud

Kogu tsivilisatsiooni kõrvulukustava müra keskel on üks hirmutav, jäine tühjus: keegi ei ole sind kunagi küsinud — mida tahad sina?

Kedagi ei huvita, millest sa enne magamaminekut vaikid. Keegi ei küsi, kas sa tahad praegu edasi joosta või on sul eluliselt vaja kerra tõmbuda ja lihtsalt magada. Sulle dikteeritakse lõputult, mida sa peaksid tegema, aga keegi ei esita elementaarset, sügavalt isiklikku küsimust: „Kuidas sa end praegu tunned, kallis?“

See kiri on meeldetuletus: sa ei pea välja teenima õigust hingata. Sinu pisarad on normaalsed. Sinu väsimus on püha. Sinu vihal on õigus välja pääseda. Lubage endal olla mitte täiuslik, vaid elav.