Kiri koodeksi puhtusest, kui süda kohtab „Seda Õiget“ liiga hilja

Ei ole midagi valusamat kui hetk, mil elad teadvustamata, juuksekarva otsas rippuvas abielus, talud viimse jõuga — ja äkki ilmub sinu teele inimene ning sa mõistad kogu hingest: tema ongi see õige. See on katsumus, milles pannakse proovile kogu inimliku au sügavus.

Keegi annab sel sekundil nõrkusele järele, läheb petmisele ja reetmisele, rüvetades nii oma praegust kodu kui ka uut helget tunnet. Sellise sammu tulemus on alati kohutav: inimesed, kes kord jagasid üht voodit, purustavad teineteise südamed ja muutuvad halastamatuteks vaenlasteks, valmis teineteist lõhkuma, ning nende vahel kannatavad lapsed.

Kuid on ka teine tee — sisemise moraalikoodeksi tee, kui sa lihtsalt ei saa endale lubada astuda uutesse suhetesse läbi valede, ükskõik kui valusalt süda ka ei valutaks. Sa valid puhtuse ja astud tagasi. Ja siis elu viib teid jälle eri kallastele — seni, kuni te mõlemad olete kasvanud ja saanud tõeliselt vabaks. Mõnikord pärast sellist valu sulgub inimene endasse nii sügavale, et kardab uuesti proovida. Ja mõnikord toob saatus, oodanud ära puhtuse ja vabaduse tunni, kaks kasvanud hinge taas kokku — juba ilma varjuta ja ilma takistusteta.