Kiri neist, keda Universum ikka ja jälle kokku viib

Saatusel on hämmastav käekiri. Juhtub, et kaks inimest näevad teineteist esimest korda ammu enne, kui nende teed tõeliselt ristuvad. Üks pikk pilk, milles on selgesti loetav soov ligi astuda, rääkima hakata, kohtingule kutsuda — kui te mõlemad olete veel täiesti vabad. Kuid sel hetkel võtavad häbelikkus ja kartlikkus võimust. Samm jääb astumata, teed lähevad lahku, kuid mälestus sellest pilgust jääb sisimas millegipärast alles.

Möödub terve kaheksa või üheksa aastat. Ja äkki avaneb uks, elu põrutab teid taas kokku ning vaikuses toimub hetkeline, läbilõikav äratundmine. Kõik sisimas kisendab, et see pole juhus, kuid nüüd ei lase mehelik ego, hirm või võõrad asjaolud enam valjusti öelda lihtsaid sõnu: «Ma armastan sind. Mul on sinu vastu tundeid». Ja jälle — lahutus aastateks.

Kuid Universum armastab lõpuni jutustatud lugusid. Kui me ei julge valikut teha esimesel korral, ei kustuta ta tunnet — ta annab meile võimaluse uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ta kordab sündmusi ja viib teid teineteise juurde seni, kuni te lõpuks hirmu kõrvale heidate ja oma tõelise otsuse langetate.