Väravad Üheksale Maailmale: Miks võrdsus numbrites tapab inimese

✦  ⚜  ✦

Internet lubas teha inimkonna vabaks. Bravo, eksperiment õnnestus: vabaduse asemel saime grandioosse silmakirjalike karnevali, kus igaüks peab ööpäevaringselt kehastama halba rolli odavas tsirkuses.

Inimesed on alandatud tasuta animaatorite seisundisse. Ühiskond, perekond, sugulased, digitaalsed platvormid — kõik on ümberringi istunud publikusaalis popkorni ja vaikse nõudmisega: «No tule, meelelda mind! Esita number!». Ja mõistlikule sisemisele küsimusele: «Vabandage, aga kas ma olen teile — tsirkuse ahv areenil?» — on tavaks häbenedes vaikida ja kuulekaselt tõmmata kohustuslik klouni müts.

Vaata seda maskide paraadi, kuhu tsiviliseeritud maailm vabatahtlikult registreerus.

Siin tuleb «tugev ja iseseisev» naine. Töö juures on tal raudne nägu korporatiivse sõdurina — hoidku jumal, et keegi ei petaks või ei rikuks tähtaega. Kodus peab ta kohe sisse lülitama eeskujuliku perenaise, peakoka ja laitmatu ema režiimi, samal ajal vargsi nurkade ümber liikudes, et mitte, jumal hoidku, ärritada väsinud abikaasat. Ja sotsiaalmeedias — kohustuslik õnneliku ja särava jumalanna filter. Ja kogu selle võiduka vooruse paraadi juures ei huvitunud keegi — absoluutselt keegi selles maailmas — isegi mitte küsima: kallis, kas sa täna hommikusööki said? Kuidas ta tegelikult end tunneb, sellest rääkimine on rangelt keelatud. Kanna, naerata ja jongleeri edasi.

Küljel kannab end tõeliselt mees. Väsinud, surmavalt kurnatud, suletud paksu malmist soomuse sisse. Ta lohiseb seda koormat päevast päeva, mõeldes ainult ühele paanikale: jumal hoidku, et keegi märkab, et ta on väsinud. Jumal hoidku, et keegi näeb tema kurnatust või, hoidku jumal, et ta näitab hetkeks nõrkust. Ühiskond jookseb kohe joonlauaga mõõtma tema staatust, rahakotti ja pilgu raevukust. Mees jõuab selleni, et hakkab end süüdistama kõige lihtsamate, inimlike soovide pärast. Ta kündab end kurnatuks, naaseb koju ja süüdistavalt mõtleb: «Võib-olla ma palun liiga palju… lihtsalt, et mind kodus sooja embuses vastu võetaks, ilma pretensioonide ja etteheideteta. Võib-olla on see minu poolt julgustus». Paluda soojust ja elavat siirust maailmas, kus on võitnud pragmaatilisus, on muutunud kuriteoks.

Ja kõrval areneb veel üks draama — noor paar. Vaadates neid kõrvalt, tõmbub süda kokku. Selle asemel, et õnnest särada, püüavad nad meeleheitlikult «vanematele meeldida». Peigmees pingutab oma tulevase ämmaga, pruut üritab meeldida ämma, mõlemad närviliselt kontrollivad teiste ootusi. Te vaatate seda paari kõrvalt ja ei näe seal ei armastust, ei õrnust, ei hellust pilgus. Elava tunde asemel tekib püsiv, kohmakas tunne: jumal, kas neid sundisid nagu relva all koos olema. Nad on nii haaratud sobiva fassaadi ehitamisest sugulastele, et on täielikult unustanud, miks nad üldse käed haarasid.

Aga mis toimub peremõistega? Perekond, selle asemel et olla suguvõsa pesa, vaikne sadam ja sajanditevanuste traditsioonide allikas, on muutunud näitlikuks reklaamiplakatiks. Kõik jõud kuluvad vitriinile: millesse me oleme riietatud avalikult, millise auto oleme kodu ette parkinud, kui viisakalt oleme kummardanud vajalikele tuttavatele. Ja kui astud üle läve, valitseb selle läikiva fassaadi taga põletatud kõrb, kurt vastastikune ärritus ja totaalne kaos.

Ja selle silmakirjalikkuse laada kroonib vanem põlvkond. Vanavanemad, kes on elanud läbi suure elu, ei istu kuninglikult suguvõsa eesotsas ega võta vastu teenitud hoolitsust, vaid muutuvad hirmunud palvetajateks. Nende täiskasvanud lapsed ei mõtle isegi sellele, kuidas vanemaid külastada, nende tervist toetada või lihtsalt tähelepanuga soojendada. Selle asemel lömitavad vanakesed alandlikult minia ja väimehe ees: „Ainult mitte tüli teha, ainult mitte vihastada, ainult mitte ukse taha visata“. Ja palvetavad seejuures kõigi jumalate poole: „Issand, hoia häbi eest — jumal hoidku, et naabri lapselapsed ei näeks minu omadest edukamad välja!“. Terve elu väärikus on tallatud jalge alla pisikeste väikekodanlike hirmude nimel.

Ja kogu see kirju laat on tänapäevaste algoritmidega aetud ühte ühisesse digipurki. Kõik on võrdsustatud, kõigile on jagatud samad smailid ja kästud võistelda teiste heakskiidu nimel.

Kui laps sünnib, toob ta endaga kaasa tohutu, ürgsest, kristallselge universumi. Ta näeb maailma elava, lõputu ja imesid täis. Ja mida teeb temaga täiskasvanud „tark“ keskkond? Lööb hooga kätele: „Sa oled veel väike“, „ära fantaseeri“, „ole nagu kõik“. Vanemate kompleksid, nende teostamata ambitsioonid ja lapsepõlve solvumised sõidavad raske rulliga üle lapse hinge. Ja siis viivad samad täiskasvanud kahekümneaastased järeltulijad psühhoterapeutide juurde, käsi murdes: „Kust tuleb temas see tühjus ja neuroos?“ Teist endist. Te ise tallasite tema universumi jalge alla viieaastaselt.

Kui last ei murtа, kui distsipliin on hooliv, kuid mitte alandav, kui iga tema unistus ja eesmärk leiab kodus kindla toetuse müüri — kasvab laps üles ilma kompleksideta, ilma igavese hirmuta olla tagasi lükatud. Ta kasvab üles oma saatuse peremehena.

Just seetõttu on VIA AD ME laste ruum eraldatud juveliirse täpsusega.

Ƒe ɖevi siwo tsɔ ŋgɔ eye wodi be yewoawɔ nu yeye kɔŋkɔŋ la, wotso míaƒe dɔwɔƒe — L’Atelier Jeunesse — ɖo anyi. Esia nye dɔwɔƒe ɣaɣla si me wɔwɔ nu le. Menye kɔda ƒuƒu kple dɔwɔwɔ ƒe nuwɔnawo o — ke boŋ nukɔŋkɔŋ wɔwɔ: xɔxɔnuwo, nukpɔkpɔ ƒe aɖaŋu, nuɖiɖi, hadzidzi, kple nukɔŋkɔŋ dɔwɔwɔ gbãtɔwo. Ame tsitsiwo ƒe xexe mawɔ ɖe afi ma gbeɖe o, ame ŋutɔ ƒe gbedasiwo mele o eye nu vɔ̃ɖi mele o. Eye wɔhawo ƒe ƒoƒo ɖekae ate ŋu ava eme koe ne dzila siwo nyia ame siwo le eme la ƒo nu ɖe eŋu.

Xexe Awɔtɔ ƒe Ʋɔti

Eye le Aƒea ƒe dzi ƒeƒle la, wowɔ Xexe Awɔtɔ ƒe Ʋɔti ɖo.

Esia menye nuŋlɔɖi ƒe ɔfis o eye menye ƒe ƒe kɔsɔkɔsɔ ƒe kpɔƒe o. Esia nye amegbetɔ ƒe xexe ɣaɣla asiekɛ siwo le eme, afi si wokɔa nu le ŋuwò be nàƒu nu aha, nàwɔ nukpɔkpɔ aha, eye nàwɔ nu ɖe amewo ŋu o:

I. HER WORLD — nyɔnu ƒe sitsoƒe ɣaɣla. Afi si wotɔa «ame si tsɔa nu kakɛ ɖo» ƒe mo la ɖa, eye wogbugbɔa gɔmesese na ɖeɖeɖi, nyuiwɔwɔ, lãmesẽ kple dzi ƒoƒoɖiɖi.

II. HIS WORLD — ŋutsu ƒe bubu kple ŋusẽ si me dzadzɛ le ƒe aƒe. Teƒe si wotɔa gaƒoƒo ƒe awu la ɖa, afi si mehiã be nàʋli ho ɖe wò hlɔ̃blɔ̃ kple ɖe wò lɔlɔ̃ be woadze asi ŋuwò, woadzɔ wò ɖe dzi, eye woaxɔ wò ɖe le nuɖoɖo aɖeke me o.

III. COUPLES — ame eve ƒe gbedoxɔ. Lɔlɔ̃ vavã, lɔlɔ̃ kple susu ɖekae ƒe anyigba, afi si me ƒometɔwo, aɖaŋuɖolawo kple ame siwo kpɔa nu la ƒe mɔ xe ɖo ɖe edzi.

IV. GOLDEN — bubu ƒe ƒe sika. Teƒe si ame tsitsiwo nɔa agbe na yewo ŋutɔ kple yewo ƒe dzudzɔ, siwo le ablɔ me tso ɖokuibɔbɔ si do vloe ɖe ɖeviwo ŋu me.

V. FAMILY — ƒome vavã ƒe aƒe, afi si wowɔa ƒome ƒe kɔnyinyiwo kple aƒe ƒe dzɔdzɔme, eye menye nukpɔkpɔ ƒe teƒe manya na ame bubuwo ƒe ŋkuwo o.

VI. BABY — afɔ gbãtɔwo kple dzadzɛ si me nu gɔme le ƒe xexe. Ƒe si me dzadzɛ wu la ƒe dzikpɔkpɔ blibo, afi si wotsɔa kaɖeɖe gbãtɔ ɖe agbe ŋu ɖo.

VII. KIDS — ɖeviɣi ƒe xexe si ƒe fia le. Teƒe na susu, fefe kple xɔxɔnu, afi si wokpɔa ɖevi ƒe xexe me tso ame tsitsiwo ƒe ŋusẽ kple susu gbegblẽwo ŋu.

VIII. TEENS — kasvamise territoorium. Teismelise sisemaailm, kus isiksus otsib oma tuuma, kaitstuna rahvahulga pilgete ja küünilisuse eest.

IX. HORIZON — nooruse silmapiir. Suurte lootuste, romantika, oma kutsumuse otsimise ja täiskasvanuellu esimeste sammude aeg, pea uhkelt püsti.

Ja selle arhitektuuri keskmes särab AI MIRROR (Reflection Core) — peegel teie tõelisest olemusest, aidates heita pilku oma sisemusse ilma avaliku arvamuse kõverpeegliteta.

Kui aga astute välisperimeetrile — The Heritage District või sotsiaalsesse valgusesse THE ECHO — jõustub Maja peamine seadus: teie autorsuse ja nime absoluutne puutumatus.

Siin ei ole botte, ei ole kloone ega võrguparasiite. Keegi ei varasta kunagi teie nime, teie nägu ega teie loomingu vilju. Te olete maailmas kohal oma tõelise nime all ja kuningliku väärikusega.

Massiinternet on võrdsustanud kõik õiguses olla lärmakas, võlts ja sügavalt õnnetu oma lõpututes maskides.
Jätame selle odava tsirkuse väravate taha.

Väravad on avatud. Võtke rüü maha — te olete kodus.