Kiri sellele, kellelt keegi ei küsinud

Kogu tsivilisatsiooni kõrvulukustava müra keskel on üks hirmutav, jäine tühjus: keegi ega mitte kunagi ei ole küsinud sinult — mida tahad sina?

Kedagi ei huvita, millest sa enne und vaikid. Keegi ei küsi, kas sa tahad praegu edasi joosta või on sulle eluliselt vajalik end kerra tõmmata ja lihtsalt magada. Sulle dikteeritakse lõputult, mida sa peaksid tegema, aga keegi ei esita elementaarset, sügavalt isiklikku küsimust: „Kuidas sa end praegu tunned, kallis?“

See kiri on meeldetuletus: sa ei pea välja teenima õigust hingata. Sinu pisarad on normaalsed. Sinu väsimus on püha. Sinu vihal on õigus välja pääseda. Lubage endal olla mitte täiuslik, vaid elav.