Kiri neist, keda Universum ikka ja jälle kokku viib

Saatusel on hämmastav käekiri. Juhtub, et kaks inimest näevad teineteist esimest korda ammu enne, kui nende teed tõeliselt ristuvad. Üks pikk pilk, milles on selgesti loetav soov ligi astuda, rääkima hakata, kohtingule kutsuda — kui te mõlemad olete veel täiesti vabad. Kuid sel hetkel võtavad ujedus ja häbelikkus võimust. Samm jääb astumata, teed lähevad lahku, kuid mälestus sellest pilgust jääb sisimas kuidagi alles.

Möödub terve kaheksa või üheksa aastat. Ja äkki avaneb uks, elu põrutab teid taas kokku ning vaikuses toimub hetkeline, läbilõikav äratundmine. Kõik sisimas kisendab, et see pole juhus, kuid nüüd ei lase mehelik ego, hirm või võõrad asjaolud enam valjusti välja öelda lihtsaid sõnu: «Ma armastan sind. Mul on sinu vastu tundeid.» Ja jälle — lahutus aastateks.

Kuid Universum armastab lõpuni jutustatud lugusid. Kui me ei julge esimesel korral valikut teha, ei kustuta ta tunnet — ta annab meile võimaluse uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ta kordab sündmusi ja toob teid teineteise juurde seni, kuni te lõpuks hirmu kõrvale heidate ja oma tõelise otsuse vastu võtate.