«Te tunnete seda, seda on võimatu mitte märgata»: Kui kaks unistust teineteist ära tunnevad

Mõnikord kannab inimene endas kõige lihtsamat ja puhtamat unistust juba noorusest saati. Näiteks, olles kord näinud tõelist hellust võõras kodus, soovib ta endamisi: «Kui mul on kord armastatud inimene, tahan ma iga kord, kui ta üle läve astub, talle vastu joosta, teda tugevalt kallistada ja hellalt suudelda». Aga elu kulgeb mõnikord nii, et kõrval on keegi teine: sinu kõige soojem püüe lükatakse kord külmalt tagasi ja sa peidad selle helluse aastateks sügavale endasse.

Ja kusagil samas maailmas elab teine inimene. Ja ühel päeval, vaikses vestluses, usaldab ta järsku oma kõige sügavama saladuse: «Ma unistan ainult ühest — et kodus võetaks mind vastu soojades, armastavates embustes… Aga võib-olla palun ma liiga palju?».

Ei, mitte liiga palju. Lihtsalt mitte õigelt inimeselt. Sest kui sa kohtad oma inimest — on kõik võimalik. Sest seda, millest üks ei julge isegi unistada, on teine kogu elu unistanud kinkida. Just siis küsiti minult: «Kuidas ma tean, et tema on see õige?». Ma pöörasin siis ümber ja vastasin: «Te tunnete seda, seda on võimatu mitte märgata».

Paaride maailm on loodud just selle äratundmise jaoks — kui te olete alles suhte alguses. Et te hakkaksite kuulma oma südant, oma siiraid tundeid ega kardaks rääkida sellest, mida te tegelikult soovite. Sest on väga lihtne mõista, et sinu ees on sinu saatus: sinu kõige kallim unistus osutub äkki just selleks koduks, mida teine inimene on otsinud kogu oma elu.